среда, 1 июля 2009 г.

Täna viis aastat tagasi veetsin ma õhtut ühes kalleimas linna restoranidest. Olin just kaalujälgimisega 7 kilo maha võtnud, uues imeilusas kleidis. Saanud just uhiuue Lexus maasturi omanikuks. Poja oli veidi üle aasta vana, kilkas kui nägi akvaariumis vähke ringi ujumas (samu, mis ehk hetk hiljem oma saatuse kellegi taldrikul leidsid). Sel õhtul tehtud fotodel on ta hämmastavalt pisikese Tunne Kelami nägu. Ühel teisel pildil olin ulatanud huuled oma mehe poole, tema aga pööras nende suudlemise asemel näo teisale...

...hiljuti, (tasuta) vabaõhuüritusel seisin suvegrillterrassi rõdul ja vaatasin alla vabaõhurestorani. Olin just üritanud ausalt ja õiglaselt jagada ühte portsjoni friikaid grillvorstiga näljaste enda ja kahe lapse vahel. Jäätisest jäidki ilma. Batuutidest ja muist rahanõudvaist atraktsioonidest ka. Sest rohkem ma raha kulutada ei tahtnud. Või noh, olgem ausad - tegelikult polnudki mida kulutada, viimasest sajakroonisest olid alles vaid armetud riismed. Ja siis seal all... inimesed suvised, rõõmsad, heledais riideis. Nende praed taldrikutel, veinid klaasides. Mitte pappnõudes. Rõõmsalt viipamas kelneritele, lisa tellimas. Hooletult, hindadele vähimatki tähelepanu pööramata. Korraks, üheks magus-magusaks hetkeks olin seal. Ma ju olin nemad, olen nemad....

Mul oli täna sünnipäev. Sain 35-aastaseks. Eile tegi poja mulle parima sünnipäevakingi. Tal on nüüdseks 2 õde. Poolõde õigemini. Ta ütles, et kodus on parem kui ta isa juures. Sest kodus on terve pere koos.